20. märtsil, kevadisel pööripäeval, tähistatakse ülemaailmset jutuvestmise päeva, pärisnimega World Storytelling Day.

Kunagi elanud kõik maailma lood ühes tipikülas üheskoos. Söövad ja joovad ja tunnevad elust rõõmu… kuni mõnda lugu on maailmas väga vaja. Siis läheb ta külast laia maailma ja hakkab kellegi südamele koputama, kuni see ei saa enam teisiti, kui peab selle loo jutustama. Ja kes kuulevad, jutustavad omakorda edasi, kuni lugu jõuab selle inimeseni, kes seda parajasti hädasti vajab. Lugu ise aga läheb tagasi oma tipikülla, kus ta koos teistega päevast päeva sööb ja joob ja elust rõõmu tunneb. Kuni järgmise korrani, mil teda maailmas vaja on.
Selles avaldubki lugude tervendav toime. On imeilusaid lugusid, tulvil sügavat tarkust, mis on aga meelest läinud, mida enam edasi ei räägita. Praegu maailmas valitsev pidetus, kaos ja pinge tulenevadki suurte lugude kaotsiminekust. Jutuvestmine annab juhatust, mismoodi elu keeruliste olukordadega toime tulla, sellel pole mitte ainult raviv, vaid ka ravi ennetav toime.

Selle päeva algne idee pärineb Ameerikast, kus tähistati ja tähistatakse siiani väga olulist lugude vestmise päeva laupäeva õhtul enne tänupüha (novembri viimasel neljapäeval).

Põhjamaade jutuvestjad otsustasid hakata taolist päeva pühitsema kevadisel pööripäeval – 20.03. Põhjarahvad tähistavad sellel ajal ühtlasi ka suurt võitu talve üle ja rõõmustlevad kevade saabumise üle. Kuna huviliste ring aina laienes, siis nüüdseks on sellest saanud suurejooneline ülemaailmne „jutufestival“, kus omavahel kokku ei saada, ometi ollakse lugusid rääkides milleski ühes.